Monday, August 14, 2017

Haapsalu salli kursused- kaks viimast võimalust!

Olen otsustanud, et sellisel kujul nagu aastaid Haapsalu salli kursuseid tegin, saab veel vaid kahel korral. Need kaks korda leiavad aset septembris Märjamaal ja oktoobris Tallinnas. Osaluse saab osta LõngaLangi netipoe Longalangi.com kursustel lehelt ja kui alloleval fotol klikid, saad sinna ka otse.

Kui tead veel kedagi, kes kindlasti tahaks osaleda, anna talle märku või kui ise ei ole kursustele jõudnud, ole nobe ostma, kohti on piiratult (eriti Märjamaa kursustel, kus ruumi on seitsmele).


Sellelt kursuselt saad:

  • Põhjaliku selgitustega õppematerjali, millel on videotugi ja lingid erinevatele lisamaterjalidele.
  • Oskuse kududa Haapsalu sallile iseomaseid nuppe. Saad erinevaid nippe nende paremaks moodustamiseks.
  • Oskuse luua ja maha kududa silmuseid traditsioonilisel venival moel.
  • Oskuse valida lõngu, töövahendeid ja koekirju.
  • Oskuse arvutada äärepitsile vajalikke silmuseid, kududa äärepitsi ja õmmelda see korrektselt salli põhiosa külge.
  • Teadmisi ja nippe villase pitsi viimistlemise, hooldamise ning säilitamise kohta.
  • Põhjalikku tagasisidet ning kõikide tehniliste nüansside läbitegemisel personaalset abi ning ettenäitamist.

NB! Kursusel osalenutele on nõustamine ja abi edaspidi alati kättesaadav ning tasuta!

Sunday, August 13, 2017

Päev Jänedal, Lapitöö seltsi näitus ja toredad prouad Loometöö MTÜst

Suvi on selline aeg, kus peab end natuke tuulutama. Minu eilne tuulutamine toimus küll pöörase kuumuse kiuste, kuid mõisa siseruumid ning korralik konditsioneer autos päästsid päeva. Jäneda Mõisas ei olnud mina varem käinud ja elamus, millega koju jõudsin, oli väga positiivne. Jäägu pildirida allpool seda päeva meenutama. Tänan küllakutsujaid ja Ulvit ning Irenet mõnusa seltskonna eest.
Jäneda Mõis
Tee mõisa juurde viib mööda võimsatest maakivihoonetest, kus leiab nii Musta Täku Talli kui ka teatrietendustele mõeldud suure maja
Tore algus päevale- giidi haarav jututund Jäneda mõisaga seotud isikutest, eriti Maria (Moura) Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist. Mina olin lummatud!
Kohvitund erilises, võimsate trofeedega toas. Diivanil tunneb end hästi Kristiina Nemirovitš-Dantsenko
Jõulised maalid kohaliku ettevõtja, arhitektiharidusega härra Harald H. Grave väljendusvahendina. 
Rõdult avanes vaatepilt väärikatele pargipuudele. Pilditegija kõrval oli sein, kuhu Arnold Rüütel varases nooruses oma nime kraapinud oli ning torni kohal kõrguval korrusel on leidnud oma koha Urmas Sisaski muusikatähetorn
Peale lõunat jätkasime oma ringkäiku Musta Täku Talli teisel korrusel vaieldamatult suurimas käsitööpood/näitusesaalis, kus olen käinud 
Asjalikku niplamisejuttu kohaliku Loometöö MTÜ vedajalt Luule Nurgalt
Lapitööseltsi suur ja muljetavaldav aastanäitus täitis kogu ruumi

Lisaks jõulistele väljendustele võis näha tõeliselt imepeeneid ja meisterlikke töid Elle Ikävalkolt. Neid peab ise nägema, pildid ei anna edasi seda tundelisust ja nüansirikkust
Jõulised olid ka kohapeal leiduvad "rekvisiidid"
Kristi Tederi pilt Ado Vabbe ainetel. Väga muljetavaldav!
Kõikidele toredatele seltsilistele soovin rõõmsat meelt, jaksu ja loomeindu!

Tuesday, August 1, 2017

Juuli lõpp

Pöörane ja põnev on olnud selle aasta juuli, lõpp kohe eriti. Iga päev jääb longalangi kontole Instagramis kui päevikumärge. Oled teretulnud liituma, sest kavatsen jätkata

Tuesday, July 18, 2017

Craft Camp 2017

Craft Camp 2017 oli minu jaoks pööraste emotsioonide virvarr! Kaks vahvat päeva!  Mul võttis tegelikult aega paar päeva, et taas oma igapäevaellu tagasi tulla, täna suudan juba seiklusele tagasi vaadata ja enam ei veereta peas inglisekeelseid mõttekatkeid. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma andsin Haapsalu salli kudumise töötuba. Ja tegin seda inglise keeles. Olen väga tänulik, et mulle usaldati korraldajate poolt selline ülesanne!
Koolituse esimene päev Foto: I.Viljasaar

Esimese ja  väga olulise asjana mainin, et ma ei olnud selles seikluses üksi. Ivika Viljasaar, hea abiline, päästis mind nii mitmelgi korral. Me korraldasime koolituse koos ja see oli väga hea mõte, sest ilmselgelt poleks ma üksi toime tulnud. Kui muidu on Haapsalu salli õpituba kahepäevane ja sisaldab lisaks veel kodutööd, siis nüüd tuli informatsioon suruda kuue tunni mõõtmesse+ teha ettevalmistusi ise, et osalised saaksid olulisi etappe ikkagi läbi teha. Me tahtsime ju ometigi nii palju anda, kui vähegi saab! Ja mina olen alati püüdnud võtta eesmärgiks, et koolitus ei tohi olla tuim, kellelgi ei tohi olla igav! Ivika oli kogu aeg abiks kätega ja igaühele personaalselt, kui mina jutuosa ja esitlusega toimetasin. Ivika oli ka see, kes päeva lõpul, kui ma teadsin, et enam auru ei jätku, rääkis sallide viimistlemisest ja võttis asju korralikult kokku. Aitäh, hea inimene! Leidsin, et lause "Vastandid täiendavad teineteist" maksab meie puhul sajaprotsendiliselt- Ivika on kiire, elavaloomuline suhtleja, kõhn ja vilgas. Mina, mina olen täpselt vastupidi. Aga pitsi, seda  armastame me mõlemad väga. Tema on pühendunud kleitide kudumisele ja see tuleb tal imehästi välja.

Minu jaoks oli see koolitus üks mu elu olulisemaid. Miks ma seda muudkui kordan? Eks tegelikult sellepärast, et see oli mulle ka puhas eksam. Ma ei ole koolis õppinud inglise keelt rohkem kui pool aastat ülikoolis ja pool aastat Olustvere koolis erialaseid väljendeid. Ma pole reisinud. Pole isegi peikat olnud, kes inglise keeles kõneleks. Olen inglise keelt armastanud ja selle vastu huvi tundnud alates keskkoolist, mil oli hädasti vaja laulusõnu tõlkida ning tänasel päeval, kui pool mu käsitöökaubast läheb välismaale, on see vajalik töökeel. Loen kudumisraamatuid ja blogisid, ütleme, et aastast 2009 alates. Algul sõnastiku abiga, kuid nüüd juba enam mitte. Ja nagu näha, saan ka suhtlemisega kenasti hakkama, ma lihtsalt ei teadnud seda varem.

Kui ma sain kutse koolitama, stressasin algul kõvasti, siis aga asusin metoodiliselt tööle. Ei, ma ei leidnud võimalust sõita keelekümblusele inglisekeelsesse keskkonda, ma lihtsalt kuulasin kuude kaupa igal õhtul kudumistöö kõrvale inglisekeelseid podcaste. Minu mure ei olnudki niivõrd sõnavara puudus, kui selle nobe kasutamine. Hea keeletajuga inimesena sain kuulamistreeningust palju abi. Ma ei jäänud nende kahe päeva sees kordagi päris hädasse ja kui mõnel hetkel saidki sõnad otsa, siis olin õppureid ette hoiatanud, et ma võin ka kätega rääkida. Täiesti loogiline lahendus käsitöökoolitusel, eksole. Kõik kulges kenasti ja jällekord ei hoia kiitust kokku, sest Ivika oli alati olemas, kui minul liig pikad mõttepausid kippusid tekkima. Ja õppurid olid toetavad, tõsiselt. Teise päeva grupis oli ka üks eesti keelt mõistev austraallanna, kes leidis abivalmilt vajalikke sõnu. Me Ivikaga ei osanud kumbki ette näha, et näiteks matemaatilisi sümboleid tuleb ju selgitada- jagamismärk...eee, kuidas see nüüd oligi?! Äärepits, teate ju küll...
Eelmisel õhtul Olustverre minnes olin natuke murelik. Armastan seal alati pikki ringe jalutada ja nii ma ka sel õhtul kulgesin. Mulle on Olustvere keskkonnana alati väga armas olnud ja pargi iga puu oli toeks :-) Selle koha peal on muigamine täiesti lubatud. Järgmise kahe päeva adrenaliinikogusega võinuks ma neid puid ka viltu lükata üritada, kui vaja.

Õmblemist ootavad proovid Foto: I.Viljasaar
Mulle meeldisid need kaks päeva väga. Koolitusel osalejad olid pea kõik vilunud kudujad, kuigi näha oli, et nii peenike pits oli osadele harjumatu teha. Kõik kudusid siiski nii palju, et tehnilise poole saime kenasti hinnatud. Oli neid, kellest ma tegelikult teadsin interneti vahendusel juba natuke. Ja oli proua, kes tunnistas, et on mu blogi tõlkega juba pikalt lugemas käinud. See oli nii südantsoojendav! Tagasiside oli vahetu ning õppetöö käigus oli inimeste pealt hea "lugeda", kuidas nad kaasa tulevad. Lõplik tagasiside saabub mõne aja pärast, aga me kõik tõdesime, et tegelikult koolitus võinuks olla pikem. Kasuks tuli ta osalejatele igal juhul, sest kõik kudusid nuppe ja said nendega toime! Ja kõik said proovida seda kardetud äärepitsi õmblemist. Me olime valmistanud ette äärepitsid ja kahe peopesa suurused tööproovid. Siinkohal tänan Monica Leinbergi, kes praktikatööna need meile kudus. Jah, sel aastal ei ole ma ise praktikant, sel aastal on mul endal praktikatöö tegija. Aitäh!

Mul oli rõõm kohtuda taas Nancy Bushiga. Sel korral ma julgesin temaga juba pikemalt vestelda ning ma ei väsi teda tänamast kirjutatud raamatu eest. Knitted Lace of Estonia oli ju esimene, mida aastaid tagasi uurima hakkasin kui Linda Elgase rätiraamat oli pöörase huvi tekitanud. Kohe seejärel ilmus Haapsalu salli raamat. Võin julgesti öelda, et raamatud on mu elu muutnud. Võib-olla oleksin ma tänaseni kena klienditeenindaja muidu olnud. Kindlasti mitte aga nii õnnelik, kui ma oma käsitöiste väljakutsete ja seiklustega olen tänasel päeval. Nancy külastas põgusalt ka me teist kursusepäeva ning ma tean, et ta oli pikemal reisil sõpradega, kes ka Haapsalu Pitsikeskuses käisid ning seal koolitust said.
Nancy Bush külastamas meie teist päeva Foto: I.Viljasaar
Koolituse teine päev Foto: I.Viljasaar
Esimese päeva lõpetuseks oli väike laadapäev. Tunnike tihedat suhtlust veelgi ning need olid hetked, kus mulle tundus, et ma pean ainult ja ainult vett jooma, pea käib pisut ringi. Väsimus, see jõudis kohale alles hiljem ning selle vastu asusime koos Ivikaga taaskord jalutuskäigule. Nende päevadega sai Olustvere park ja kompleks talle päris selgeks, ma usun. Laadal, nagu ma arvasingi, kujunesid hitiks loodusvärvitud lõngad, mille olin kaasa haaranud. Ivika, energiline inimene, aitas leti taga särades.
Võimsad muljed ja emotsioonid jäävad mulle meelde selle aasta Craft Campist. Nagu öeldud, oli see mu tähtsamaid koolitusi. Sel suvel on mul plaanis veel mõned pöörased ja olulised ettevõtmised, aga sellest juba edaspidi. Tänan südamest korraldajaid ja veel kord head Ivikat!

Eelmise aasta Craft Campist on valminud väike videolõik. Kena ja inspireeriv, ei saa seda jagamata jätta. Selleaastased pildimaterjalid alles kogunevad.


Craft Camp 2016 from Viljandi Kultuuriakadeemia on Vimeo.

Friday, June 30, 2017

Longalangi Instagram. Kaks nädalat...

Väike pilk eelmisse nädalasse. Päevikuna üles tähendada mulle meeldib, fotode tegemise rõõmu pole veel leidnud. 75 päeva on muidugi aega seda veel leida. Piltide pealt vaatad ja ei saa aru, kuhu kadus kaks nädalat!?!

Thursday, June 15, 2017

Isiklik väljakutse Instagramis

Et kõik ausalt ära rääkida, sain esiteks aru, et blogimajanduse aeg on omal moel otsa saamas. Ei, mina ehk isegi viitsiks kirjutada, aga uuema aja mood on vaid pilte lapata, mitte lugemisega aega raisata. Seejärel jõudsin arusaamale, et kui ma ei proovi vooluga kaasa minna, ei saa ma kunagi teada, kas see mullegi meeldida võiks. Kolmandaks sain aru, et ma pean ennast kuidagi jõulisemalt distsiplineerima, kui tahan olla sotsiaalmeedias nähtav. Kõik kolm mõtet kokku viisid mind neljandale ja kõige hullemale- ma pean tegema konto Instagramis! 

Jõuline distsiplineerimine tähendab seda, et kolme kuu jooksul ma postitan iga päev ühe pildi oma käsitöölise-elust. Midaiganes ma sel päeval ka ette ei võta. Isiklikuks arenguprogrammiks olen võtnud, et kusagilt 70-ndast fotost võiks fotokäe ja -silma arenemine olla ka märgatav :-) Ma nimelt ei pea end piisavalt heaks pilditegijaks. Vaatab, kas treening mõjub.

Täna kestab inimkatse neljas päev ja ma pean ütlema, et mulle ei meeldi Instagram keskkonnana kui sellisena. Ütlen seda kasutusmugavust silmas pidades. Probleem on kindlasti ka selles, et ma ei kasuta Androidil jooksvaid seadmeid. Mul on Windowsi telefon, tahvel Windowsiga ning läpakas samuti. Tirides alla rakendusi, on mul kolme sorti ekraanivormidega Insta-elukas ja kuigi nuppe on seal vähe, satun ma ikka veel kimbatusse. Mismõttes ei saa pilti kusagilt kataloogist laadida?! Seadete paneeligi on lausa kahes variandis... Vanainimesele meeldiks hiirega ikoonile liikudes vihjamisi näha, mida ikoon endas peidab, mida teha plaanib. Olgu, nad on küll piltidena arusaadavad ja peaks olema ka intuitiivselt arusaadavad, aga võimalik, et probleem on hoopis mu aju ehituses. Ikkagi 1976. aasta väljalase. 

Kes tahab vaadata, kuidas katsed edenevad, siis minu konto Instagramis on longalangi nimega ja vähemasti neljanda päeva õhtuks annan veel lubaduse, et püsin reel. 86 suurepärast järgnevat päeva ootavad ju päevikuna ülestähendamist! 
Tänane pilt oli pikalt tehtud tööde korvis oodanud Silvia kirjaga sallile äärepitsi külgesilmamisest. Sall on 70%merseriseeritud villast, 30%kašmiirist ja seda ootab pikisilmi üks proua Ameerikas.

Thursday, June 8, 2017

Kaks käsitööpoodi Märjamaal

Teinekord vajab mõte tuulutamist ja täna jalutasin Märjamaal mööda peatänavat ning külastasin kahte kohta, kus ehe kohalik käsitöö elab. Märjamaa on pigem väike ja vaikne alev, seepärast ei saa me kuidagi ülemäära kunsti-, käsitöö- ja muude sarnaste kultuursete kohtadega laiata. Võib-olla on Tallinn ja Pärnu liiga lähedal, võib-olla on inimesed liiga rahulikud?  Isegi kohvikuid on... vaid üksainumas, kui paari pubi mitte arvesse võtta. Kuhu siis Märjamaal kiigata, kui otsid kingitust, käsitöötarbeid või tahaksid osta kohalike meistrite töid?

Märjamaal on Airi Evestuse Lapibutiik. Lapibutiigil on leht ka FBs ja Pärnu mnt 67 majas võtab pood-töötuba terve teise korruse. Mul oli hea meel näha, et viimasest külaskäigust on sealne kaubavalik veelgi rikkalikumaks muutunud. Kui kohalik õmblusinimene vajab midagi, ei pea ta üldse kaugele sõitma, Lapibutiigist saab vajaliku kätte, ma usun. Lisaks on seal rikkalikult Airi tehtud lapitöid, meeneid ja muud, heegelnõelu ja vardaid ning pisut lõngu leiab ka. Airi on tubli õmbleja, tema käest saab erinevaid õmblemis- ja lapitöid tellida.
Alevi teises otsas, minu elukohast vaadatuna, on Märjamaa Käsitööpood. Sellesse poodi ma ei olnud varem jõudnud. Õigemini poe algusaegadel ei läinud meelega, sest pole kurvemat asja, kui pooltühi pood. Vahepeal lendas mööda lausa mitu aastat ja täna külastades olin rõõmus, et sisse astusin. Kauplus asub Pärnu mnt 87 ja ka sellel poel on oma lehekülg FBs. Kes kauplust otsib, siis tuleb kiigata selle hoone sisehoovi
Mulle jäi silma vägagi viisakas lõngalett ja käsitöövalik on suuremas osas pigem kohalikku päritolu. Kes otsib kohalikke kudumeid, kaltsuvaipu, puutööd või tikandeid, astuge kindlasti läbi. Vardaletis on peamiselt Pony tootemark, kuid sain ka tiba targemaks- Novita kasepuust sukavardad on väga priimade otstega, neid plaanin proovida pitsikudumiseks.
Kaupluse ühe seina võtavad enda alla lõngavarud, käsitöö jäi küll pildistajal peamiselt selja taha... Letilt leiab näiteks Vigalast pärit Ilona Pappe tehtud tikitud käe-ehteid ning prosse, mille kindel omanäoline käekiri ning värvilahendused mulle muljet avaldasid. Prossid kahjuks pildile ei saanud, aga need olid kenad. Arutlesime müüja Piretiga, et kogu lugupidamise juures Muhu tikandi vastu, on midagi muud tikitud ehetel väga värskendav näha. Ilona tööde juures kangastusid mulle pigem Mehhiko ja sealne värvirõõm.
Märjamaal leiab veel käsitööd Rahvamaja piletipunktis, kus kohaliku käsitööringi naised omi töid müüvad. Need on põhjaliku hoolikusega tehtud ja alati, kui ma kinno lähen ning piletit oodates riiuleid silmitsen, mõtlen, milline hool ja aeg on neisse asjadesse pandud! Väärikat kinki otsides tasub Rahvamajja sisse astuda, isegi olen sealt kindaid ostnud. Ei saa öelda, et ma kududa ei oskaks, aga on töid, mis minu tehtutest näevad välja kenamad ja mille kaunistused on nutikamad.

Miks ma siis täna jalutasin ja mõtteid mõlgutasin? Sellepärast, et olen aru saanud- ma ei mahu oma tegemistega ammu enam koju ära ja kena väike pitsituba on Märjamaal täpselt puudu. Jalutanud läbi terve Märjamaa pika peatänava, põiganud nii mitmessegi kohta sisse, et uurida ja pärida ning maad kuulata, sain ma aru, et üüripinna leidmine ei ole kerge. Kinnisvaraportaale ma külastan nagunii reeglipäraselt. Küll mulle meeldiks, kui head lahendused mind ise leiaks, aga hetkel on see vist väga lihtsameelne soovunelm.

Saturday, June 3, 2017

Haapsalu salli servade viimistlemine

mittekorrektne ja korrektne äärepitsi lõplik viimistlus
Tänase postituse alustuseks leia kõrvaolevalt pildilt kaks erinevust! Leidsid? Kummagi salli äärepitsi välisserv on siinkohal tähelepanu all! Vasakpoolne on viimistlemata, parempoolne viimistletud sall.

Kõigepealt ma ütlen kaks asja, enne kui jutuga edasi lähen. Esiteks- äärepitsi lõplik viimistlemine on oluline! Haapsalu pitsikeskuse naised panevad seda alati nii mulle kui teistele kudujatele hinge peale.

Teiseks- ma ei ole sellest patust prii, et kõik minu sallid, alates esimesest, oleks laia maailma läinud just sellistena, nagu parempoolne sall pildil! Häbilugu, eksole. Ma ei pidanud aastaid tagasi seda üldse mitte nii oluliseks nüansiks, aga nagu näha, inimene õpib ja aastatega muutub ka ilumeel. Vasakspoolse salli serv ei tundu mulle praegusel hetkel üldse OK. Seega tunnistan enda arenemisvõimelisust, tunnen piinlikkust varasema mittekorrektse töö pärast ja võtan nüüd asjast otse rääkida.

Haapsalu salli viimistlemine toob esile pitsi ilu. Alles raamile või nõeltega venitusse pannes näeb tegelikult, kui suur on sall, kuidas mustri kudumine on õnnestunud ja kui ilus tegelikult on suur tehtud töö! Salli kuivamine käib tavaliselt kiiresti. Mõned tunnid ja tundub, et ongi kõik. Tegelikult võiks pitsil lasta siiski kuivada üleöö või vähemasti 6-7 tundi. Nupud ja paksemad kohad hoiavad niiskust kauem ja nii pikalt venituses olles saab villane korralikult käsutatud, kuidas ta edaspidi end hoidma peaks. Villasel on mälu, ta jääb end vormi hoidma. Teistsuguse loomuga materjalid, puuvillane, siid või sünteetika- neile venitamine nii põhjapanevalt ei mõju.

Peale salli raamilt mahavõtmist avaneb äärepitsi servast vaatepilt, mis on pildil vasemal. Olenevalt raamipulkade läbimõõdust on sakitippudes augud ja kahekordselt loodud serv on pika sirgena pinges. Tugevama venitamise korral on sakitipud nagu Eiffelid, Haapsalu naiste kõnepruugis nagu nisad teravad. Ühe kena ja suure töömahuga salli puhul ei peeta seda mitte heaks ja korrektseks.

Kuidas siis saada ümarate silmustega välisserv? Asja mõte on, et välimise serva silmused korjatakse ükshaaval vardale ja kergelt niiskust andes vormitakse taas ümarateks. Mina olen seda aja jooksul teinud kahel viisil.

Varem korjasin ma korraga ühele pikale kampsunivardale salli otsa ja serva silmused ning teisele vardale teise otsa ja serva. Tekkis paras pusandik, kus varrastel olevaid silmuseid kergelt sõrmeotstega kastsin ja lasin siis kuivada. Siis võtsin vardad välja ja ükshaaval kohendasin iga sakki. See ei olnud tegelikult teab, mis mugav viis ja tulemus ei jäänud ka alati maksimaalselt hea. Seega tuli leida uus, mugavam moodus.

Tänasel päeval on minu äärepitsi viimistlemise tööde järjekord selline:

  • Ma võtan tavalise sukavarda, ajan sellele silmus-silmuse haaval umbes kuue saki jagu äärepitsi välimist serva. Iga saki silmuste vardale saades sakutan korraks neid ka ühepikkusteks. 
  • Kõrval on kausike, milles paar supilusikatäit vett ja selles olev salvrätt. Salfakat katsudes saavad sõrmed just nii parasjagu märjaks, et oleks piisav, aga mitte liialt. 
  • Niiskete sõrmeotstega tupsutan vardal olevaid silmuseid. Tupsutan iga saki vardalesaamisel sakkhaaval.
  • Korraks mudin vardal olevaid silmuseid, aga mitte liialt palju, et viltida. Pigem ikka, et kergelt vormida. Silmuste piklikuks venitamise jäljed kaovad silmanähtavalt.
  • Tõmban varda silmustest välja ja eraldi sakutan igat äärepitsi sakki kolmes suunas, et ta oleks nüüd täisnurkne ja kenasti ümara servaga.
  • Jätkan sama järgmise sakigrupiga.

P.S. Salli venitades pista raami piid (või nööpnõelad, kui venitad tasapinnal) esimese ehk ülesloomise rea tagant, mitte läbi üksiku silmuse. Nii ei veni üks silmus ilmatuma pikaks ja pinge saab antud ikka kogu sakitipule.

P.P.S. Salli venitusse pannes vaata, et iga sakitipp jääks salli suhtes täisnurga all. Nii ei teki poolvildakaid sakke, mida hiljem jonksu saada on väga raske. Nurkade venitamisel on see teinekord keeruline.

Peale äärepitsi lõplikku viimistlemist vajab sall aega rahunemiseks. Kindlasti muutuvad tema mõõdud (kui ei usu, mõõda pinges salli raamil ja pingevaba salli paari päeva möödudes. Võid üllatuda!). Meistrite tarkus on lapata sall peale lõppviimistlust pikkupidi sakk-saki haaval kokku ning siis kokkuvoldituna panna padjavirna alla. See padjavirn on mulle alati mõttena kangesti nalja teinud, aga asi on tõenäoliselt selles, et kraasvillasest pitsipind saab nõnda käsu ennast fikseerida ja edaspidi hoida hästi vormi.

Loodan, et tänane postitus ei tundunud lihtsa targutamisena. Loodan, et noppisid endale siit iva. Äärepitsi ilu juurde tagasi tulles, viimistletud serv on ikka tükki ilusam, eksole? Ei ole enam seda pingutamise maiku asja juures. Olgu siis otseses või kaudses mõttes :-)
Related Posts with Thumbnails