Friday, December 15, 2017

Taimedega värvitud lõngade välkmüük

Minu taimedega värvitud tikkimislõngade kohver jõudis tagasi Soome mardilaadalt ning enamus tokke said pildistatud ning lisatud mu Etsy.com keskkonnas olevasse poodi. Peale seda, kui kaks päeva vaid pildistades, töödeldes ja fotosid ülesriputades olid möödunud, sain ma aru, et ei ole lihtsalt jaksu sama longalangi.com poega korrata. Et ei tasu seda vaeva ära... Selle mõtte lõpuks panin kokku mõned komplektid, kus üksikud tokid leidsid endale sõbrad ning viiekaupa nad kirjadega pakendisse said. Mõtlesin, et vaat kus, päris tore jõulupaki lisa!

Ole lahke, vaid tänasest pühapäevani! Astu poodi ja leia endale või sõbrale mõnus tikkimislõngadekomplekt. Pühapäevast läheb see leht kinni, kui just enne komplektid otsa ei lõpe.
Poodi saab allolevale pildile klõpsates


Wednesday, November 29, 2017

Ingridi kirjaga sall

Aasta tagasi, natukene rohkemgi, lõpetasin Olustvere kooli. Sellesse aega jäi üks sallimuster, mis on väga ilus ja romantiline ning mida ma olen lubanud kudujatele jagada. Kui ei ole tulist ruttu tagant sundimas, on imelihtne lihtsalt asju ootele panna ja nii läks ka selle kirjaga. Aga täna, lõpuks ometi, siit ta tuleb!
Sall Ingridi kirjaga
Kes on juba vilunumad pitsikudujad, võivad selles sallis ära tunda roosikimbumotiivi, mida kasutasin. See muster jäi mulle kunagi ammu silma kui lehitsesin Shetlandi sallikirjade raamatut. Seda kasutades ma ühtegi salli küll valmis ei teinud, aga nagu mõne lauluga, mis kummitama jääb, oli ka selle mustriga. Mitmel korral mõtlesin ta peale, võtsin aga jälle riiulist raamatu ja vaatasin talle otsa. Kui mõnele mustrile nii palju mõelda, võib juhtuda, et leiad sellele koha ka oma töödes.

Ingridi kirja kokku pannes oli mul konkreetselt mõttes inimene, kes on minu silmis pigemini romantilise laadi riietuse kandja, väga naiselik ja kelle teadmiste varasalv on rikkalik. Kui teadmistest rääkida, siis pean silmas neid, millega õpilased Olustvere koolis rahvusliku käsitöö suunal kostitatud saavad. Ühesõnaga- ma kirjutasin rikkaliku pitsikirja tänutäheks kõige antu eest oma õpetajale Ingrid Uusile ja panin paberile just sellise pildi, nagu ma arvasin temale sobivat. Esimene sall, mis selle mustriga tehtud sai, oli meie kursuse lõpukingiks aasta eest ja otseloomulikult oli see sall ilus tumepunane. Meile, õpilastele, ei jäänud märkamata õpetaja üks lemmikvärve ja kuna see juhtumisi on ka minu praeguse eluperioodi favoriit, siis kududa sellist salli oli puhas mõnu ja rõõm. Kes Ingridit tunnevad, on ju see muster temalik? Ja kes seda mustrit kunagi kuduma hakkab, siis teadmiseks, et kiri on loodud ülimalt positiivsete mõtetega, sisaldab sadamiljon ühikut plussmärgiga energiat.
Salli üleandmine, Ingrid Uus seisab paremal. Värviga läks vist täppi :-P
Mulle meeldivad sallikirjad, mis on üsna "jutukad" st tühja pinda pole teab mis palju planeeritud. Teinekord on sellega oht ka, et sall saab liialt täis kuhjatud. Selle kirja puhul pidin ma tegema mitu versiooni. Üks neist sai nii nupurohke ja tihe, et sall oleks seisnud nagu pulk, teine tundus jälle kuidagi tasakaalust väljas olevat. Kustutamist ja kombineerimist selle kirjaga jatkus, aga ma leian, et tulemus oli vaeva väärt. Kui tavaliselt mu sallid jäävad lõngakulu poolest sinna 80-90 grammi vahele, siis see sall on sajagrammine ja natuke veel pealegi. Nupud, ikka nupud, mis muud!
Olen tihti maininud, et mulle meeldib pitsikirjades püüda leida ja kasutada ümaraid vorme. Lihtsat triipu või rombi teha pole mingi kunst, kiri lopsakalt ümaraks ajada on aga põnev ja keerukas, vähemasti minu jaoks. Mulle meeldib see nuppudest veinjettidest raamistik, mis roosikimpude ümber  lõpuks paika sai. Meenutab natuke vanaaegseid uhkeid tapeedikirju või... midagi säärast mu mõtteis oli. Rikkalikkus, see oli võtmesõna!
Nupusõbrad, romantilised hinged, julged kudujad! Kõigile on Ingridi kiri nüüd kättesaadav ja olen tänulik, kui viitsitakse ette võtta. Rõõmsat vardajooksu! Mustri saad kõige lihtsamini allpoololevale pildile klõpsates, see viib su otse longalangi.com poe mustriostu lehele.
http://longalangi.com/pitsikirjad-pdf/ingridi-kiri 

Thursday, November 9, 2017

Pitsikudumise kursus algajatele Tallinnas ja Märjamaal

Selle aastanumbri sees toimub pitsikudumise kursus algajatele Märjamaal 02.detsembril ja Tallinnas, Männikul 10.detsembril, mõlemas kohas kell 11.00-15.00. Grupis kuni 10 kudujat, Märjamaal kuni 5 kudujat.

Koolitus on mõeldud algajale pitsikudujale. Ka kõige vähemate teadmisetega ei pea osalemist kartma. Kursuse käigus valmib proovitöö jõukohaselt valitud koekirja järgi.

Mida teeme, mille pärast tulla? Sellelt kursuselt saad:

  • teadmisi erinevate töövahendite, materjalide ja lõngade kohta
  • oskuse lugeda mitmesuguseid pitsikirjade skeeme
  • teadmisi erinevate pitskudumi alustamisvõtete kohta
  • teadmisi pitsi viimistlemisest, pesemisest ja säilitamisest.

Praktilise ülesandena proovime villase lõngaga pitsi kudumist, harjutame õigeid töövõtteid. Tööle järgneb analüüs. Soovijad saavad head nõu ka Haapsalu salli nuppude kudumiseks.

Kohapeal on olemas erinevaid lõngu ja vardaid, kuid võid kaasa võtta oma lemmikud. Osaleja saab põhjaliku kirjaliku õppematerjali ja nõustamise ka edaspidiseks. Oled teretulnud osalema!

Märjamaa kursusele saad koha osta klõpsates alloleval pildil:

Tallinnas, Männikul toimuvale kursusele saad koha osta klõpsates allpool asuval pildil:
Männikule kohaletulemiseks saadan meiliaadressile ka täpsemad juhised.

Thursday, November 2, 2017

Tulekul pitsikudumise kursused algajatele!

Algajate pitsikudumiskoolitusi olen ma teinud aastate eest mitmel korral, kuid viimasel ajal vaid Haapsalu salli koolitustele pühendudes on need vaeslapse ossa jäänud. Ma usun, et on neid, kes tahavad ja armastavad pitsi kududa, kuid see ei pea ilmtingimata Haapsalu sall olema. Kindlasti on neid, kes peavad end päris algajateks ja uusi teadmisi noppida tuleb kasuks. Et siis teeks taas ringi Eestile peale alagajate pitsikudumiskursustega? Koolitus oleks ühepäevane ja väikeses grupis, et jõuaksin abiks igaühele. 

Seni toimunud alagajate kursustel on teemad olnud järgmised:
*Tutvumine erinevate materjalide ja lõngadega, varraste ning muude pitsikudumise abivahenditega.
*Kuidas lugeda erinevaid tingmärke, koekirju ja skeeme? 
*Erinevad viisid töö alustamiseks: ringne kude, venivalt üleskootud silmused, alustamine heegelahela abil.
*Õigete kudumisvõtete omandamine ja meeldetuletamine. Valmib väike tööproov villasest lõngast. 
*Kel soovi- proovime kududa nuppe!
*Villase pitsi viimistlemine, pesemine ja hooldamine. Kuidas säilitada pitskudumeid?
*Lühitutvustus erinevate maade pitsitraditsioonide kohta. 
Küsin nüüd kõigilt huvilistelt: millises asukohas oleks koolitus Sulle mugav ja mis on need teemad ning küsimused, millele kindlasti vastust tahad saada? Mis on olnud Sinu murekohad pitsi kudumisel? Vastused võid kirja panna kommentaarumisse, lisa palun ka enda kontakt. Kõigi vahel, kes vastates oma aega panustavad, loosin välja  komplekti pitsilõngast, varrastest ja paarist kenast pitsikirjast. Loosimine võiks toimuda juba nädala pärast, ehk siis 10.11. Facebookis LõngaLangi lehel.
Olen tänulik, kui ütled oma arvamuse ja loodan, et saan Sulle pitsi kudumisel kasulik olla!
Ripskoes pitsikiri, mustrit kootud igal real, osaliselt üle ühe rea ning tööd ilmestamas nupud. Leiad need võtted pildilt?


Saturday, September 9, 2017

Teretulemast LõngaLangi juurde!

Jätkates sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin, ütlen ma teretulemast kõigile! Minu pitsituba on olnud nüüdseks külastajatele avatud nädala. On käinud uudistajaid ja on olnud ka esimesed ostud. Mul on hea meel, et lõpuks on ka lõngavabrikud suvepuhkuse raske puhkamise lõpetanud ning lõngariiul on taas täiendust saanud ning uuest nädalast veelgi täiendust saamas.

Kui eelmine post lõppes kaunis lagedate seinte näitamisega, siis tänaseks on selgunud, et puudu on vaid üks riiul. Tugitooli kallite külaliste tarvis vinnasin täna kohale ning vooderdasin mõnusate soojade asjadega. Testisin ära, oli päris meele järgi kohe!

Mul on hea meel, et mitu inimest on iseloomustanud seda kohta sõnadega, et "pole üldsegi nagu pood!" Võtan seda siiralt komplimendina. Sest see ei olegi miskine pood. See on minu Pitsi Kodu. Selle nimeni jõudsime koos (nüüdseks siis endiste) Olustvere kursusekaaslastega, keda kutsusin nädal enne avamist improviseeritud klassikokkutulekule.

Jätkan piltjutustusega sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin.
Ka väga spartalikus ruumis töötasin juba augusti keskelt alates. Päev päeva haaval edenesin ja kohendasin. Ei usu, et niipea veel loen kohendamised lõppenuks, alati saab ju midagi teisale tõsta või paremaks teha. Arvuti ja vardakott on kohal-järelikult inimene töötab :-)
Kui tegemist on Pitsi Koduga, siis arvasin, et siseruumidesse võiks teha lausa 3D sildi. Koridoris saab külastaja välisuksest sisenedes teada, et selles majas, kus on kena riidepood, kaks juuksurit ja iluteenindus, elab ka pits! Vaja vaid kaks sammu otse ja siis paremale minna
Esimesed saabunud riiulid olid lagedad, mis lagedad, aga juba sai esimene sall raamile.
Maja välisseinale sildi tegemise jätsin küll viimasele hetkele jakahtlesin, kas olen ikka ise mihkel kujundama. Ajapuudus ütles, et ma olen sunnitud mihkliks olema... Värskelt prinditeenusest tulnud tahvel veetis vaid ühe õhtu korteris stardivalmilt
Hetk enne kallite külaliste saabumist. Tuba on juba nagu "päris"
Kuna selles ruumis ei ole rentnikud pikalt vastu pidanud, siis mul oli rõõm, kui külalised olid nõus minuga koos soovima, et mina võiks selle kombe küll murda. Pildi tegi hea sõber Monika Plaser, kellega me polnud aastaid silmast silma näinud...


Lisaks nõule tuli abi ka jõu näol. Olen rõõmus, et sildi kinnitas majale Janno Ruus, kes 2000 aastal mind samasse majja riigiametisse palgale võttis. 
Tänan kõiki, kes tulla said ja tervitan neid, keda küll kutsusin, kuid hilise kutse tõttu tulla ei saanud! Ilmselgelt on mul väga mõnus olla...
Täna tervitab külalisi riiul sallidega ja riiul kudumistarvikute ja lõngadega. Muide, üks kast pildil on samuti viimistlust ootavaid salle täis. Päriselt ka, ma ei luiska. Vanemad kindapaarid seinal ootasid oma aega kodus karbis üle viie aasta
Kõikide tikkijate rõõmuks on looduslikult värvitud lõngu. Peale suve tuleb tunnistada, et... võiks isegi rohkem olla. Karpides on kerimata vihte võtta veel küll ja pada on ka kodus tulel. Ivikat ja Janikat tänan hea abi eest lõngavarude müümisel :-)
Osad raamatud tulid kodunt kaasa. Neid ei keela kohapeal lugeda, võin tassikese teedki kõrvale pakkuda
Mõnusaks lugemiseks on too täna kohaletoodud tugitool täitsa paras
Truu mannekeen kannab taas mu esimest, ütleks et ammu kootud pruutkleiti. Sellele lisaks on viimati kootud suur rätt. Lõngariiulist leiab mustrivoldikuid ja lõnga igale büdžetile. Valik täieneb juba uuel nädalal
Rauast asjad töötavad ka täna, vähemasti üks neist. Rõõmu tunnen nii külaliste poolt kingitud (minu lemmik)lilledest kui tõsiselt rahulikust vaatest. 
Järgmine tööpäev algab vähem kui kümne tunni pärast. Loodan, et neid tööpäevi selles toas saab olema palju. Teretulemast kõigile läbi astuma!

Friday, September 1, 2017

Kuidas ma endale töökoha tegin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada aastast 2010. Ma olin siis tulipalavasti pitsikudumisse armunud ja kannatasin töötamist nonstop, nii öösel kui päeval. Asjaliku inimesena olin ma palgatööl politseimajas ja registreerinud end FIEna, sest oli ilmselgelt näha, et hobi, mis oli hakanud elu ja tööd segama, teeb varsti sellele viimasele üks-null ära. Vaikselt valmistusin, ise kangesti ebakindel ja isegi hirmunud olles, käisin end koolitamas ja otsisin impulsse. Koolituse käigus, Käsitööga Tööle 2 nimeks, sai külastatud mitmeid käsitööettevõtjaid ja vaadatud, kuidas inimesed sellel rindel elavad. Tundus, et päris kenasti elavad! Ütleme nii, et otsusekindlusega ei ole mul elus probleeme olnud, kui on tunda, et kindel maa kasvõi ühe varba all olemas on, ma suudan selge peaga toimetada ja kindlale pinnale ujuda. Siis ma osustasingi- adjöö palgatöö, olen iseenese peremees! Okei, see olgu tänase postituse proloog, sest tegelikult ma tahan rääkida, kuidas ma kohe päriselt enesele töö KOHA nüüd teinud olen.

Viimased aastad oleme perega elanud kahetoalises korteris. Ei saa öelda, et ruumiga oleks laiata, aga vähemasti ise kütta pole vaja ja hea väike pind koristada. See on ka ainus lohutus, sest mingil hetkel hakkasid isegi koristamist (kuigi ma seda võimalikult harva harrastan) segama kastid, kotid, juurdeehitatud riiulid. Paganas! Kõik kohad minu käsitöökola täis. Sellistel juhtudel ei ole ju kellegi teisega pragada ka- kesse tegi?... ise tegi! Lisaks olid segi öö ja päev, kodutööd ja raha eest tehtav töö. Ööpäevad hakkasid kuidagi korduma, painavalt sarnastena teinekord, stiilis "Kinder-Küche-Knitting-Kinder-Küche-Knitting" ja tuba oli kogu aeg lõngatolmu, poolikuid töid ja muud häda ning viletsust täis+ pidev stress, sest oli tunne, et midagi ei saa tehtud, kuigi müttan küll. Kinderid ja Küche on täitsa okei, aga kui iga liigutuse ette ja taha käib ka knitting (vanasti naishingedel oli küll Kirche, tean-tean, aga asendasin selle meelevaldselt praegu), Küches on laud seda knittingut poolenisti täis ka pere söögiajal ja Kinderid saavad riielda või peavad seina ääri mööda käima, kui üks knitting näiteks oma pühaduses ruumivõtvana kuivab- no see ei ole normaalne! Võtsin siis taas mõtelda neid mõtteid, mida 2010-2012 sai mõeldud. Et võiks olla oma koht käsitööle! Äkki läheb olemine klaarimaks...

Sedapuhku tuli otsustamine kuidagi sujuvalt ja rahulikult. Alles suve algul käisin ringi ja vaatasin, kuidas Märjamaa käsitöötegijad endale kohad on sisse seadnud. Oma käigul astusin sisse ühte majja, kus ma käsitöötoa rentimise mõttega olin juba 2011 ukse taga kraapimas käinud. Tookord oli mul indu ja särtsu palju enam, mõtted särisesid mu soengu all, plaanid olid suured ja värvikad, aga... aga ruume ei olnud! Kenas ja mulle meeldivas toas oli toona ruloodega kauplev ettevõte ja teised toad, mis vabad, olid liialt suured. Täna võin öelda, et vähemasti aastaks on sellelesamale toale, mida tahtsin, mul käpp peale pandud!

See maja on üks väga eriline maja, mul on sellega palju pistmist olnud. Kui ma olin laps, ütleme et teismeline, käisin sellest majast mitu korda mööda teadmisega, et mul saab sellega veel pistmist olema. Mil moel, polnud aimugi, aga kõhutunne rääkis. Kahekordne puumaja, Märjamaa peatänava ääres, vanasti oli seal lausa külanõukogu või juba siis vallavalitsus, ühesõnaga midagi säärast. Läks omajagu aastaid ja juhuse tahtel olin aastal 2000 haiglas koos ühe politseiniku prouaga. Tema rääkis, et näe, konkurss klienditeenindaja ametikohale sellessamas majas, nüüd siis juba Märjamaa politseimajas. Hmm, väga põnev uudis mulle sobival ajal, sest õmblusliinil töötatud poolteist aastat olid mulle tõsiselt pinda käima hakanud ja kohati tundsin end masina osana. Kui ma haiglast koju sain, oli konkursi tähtaeg küll läbi, aga ma astusin siiski julgust kokku võttes sisse ja natuke naljakalt esinedes läbisin nii vestluse kui olin ka tausta poolest sobilikem kandidaat. Vangivalvuri pooliku kõrgharidusega massõmblejast sai sujuvalt 11 aastaks korralik politseiteenistuja. Selles samas majas asus mu töökabinet pea viis aastat, ja need aastad olid päris head ja põnevad! Selles majas leidsin ma oma suure armastuse, tänase abikaasa ja ma arvan, et pole kunagi kellegi seltsis rohkem naernud, kui toonaste töökaaslastega koos. Olid ilusad ajad! Oi, tõesti olid! Nii, ja tänaseks olen ma oma kohvrid lahti pakkinud ruumis, kus siis töötas mu ülemus, piirkonna kõikse kõrgem politseipäälik.

Kohvrite lahtipakkimisele eelnes kõigepealt tõsine mõttetöö ja rahanumbritele otsavaatamine, et kas ma saan seda enesele üldse lubada ning kui pikas perspektiivis. Järgmiseks panin paika plaani, et kui asjad kibedamaks lähevad, kui ma arvan, siis millist liini ma peaksin oma ettevõtmistes piirama või lõpetama hakkama, mis pole kõige tulusam (no ma ju tegelen mitme netipoega, mis mitte tasuta ei ole jne jne). Aeg, aeg on see, mis palju maksab, sain taaskord kinnitust.  Ja siis haarasin pintsli ning kukkusin seinu võõpama!

Hea meelega jätan kirjelduses vahele selle osa, kus odavaimat, kuid siiski maitsekat sisustust otsides olin natuke hullumas ning palava ilmaga äraväsinuna juba kirusin ennast, et milleks see kulu ja rapsimine, Kinder-Küche-knitting on ka tore kombo, aga piisas korra selga sirutada ja silma ees kujutada, kuidas ma selles armsas majas OMA toas OMI asju teen ning KKK-kombo tundus taas kehveim variant ever. Tänaseks olen sisse seadnud peaaegu kogu oma toa, ka osa asju olen juba riiulitele laotanud, sest uuest nädalast muutun ma avalikuks naiseks. Kõik, kes tahavad, võivad sisse astuda ja vaadata elus pitsikudujat! Kui sisseastujad leiavad endale ka midagi ostmiseks, siis seda kauem on lootust, et elus pitsikuduja saab endale lubada luksust olla avalik naine ning ei pea KKK juurde tagasi pöörduma. Reklaamkõne, mida minu käsitöötoast saab, koos kenade klantspiltidega, saabub kas järgmises või ülejärgmises postis. Tänane oli sooja mõttega tehtud kokkuvõte, nagu enesele õlalepatsutamine, et kui midagi peab juhtuma, siis ta juhtub. Kasvõi seitse aastat hiljem. Kõhutunne ütleb, et olen teinud õige otsuse ja kahetoalises on õhk ka oluliselt hõredam. Ma hakkan nüüd tööl käima! :-)

P.S. Üks oluline asi veel. Ma olen otsustanud, et alates järgmisest nädalast saavad mu pühapäevad olema töövabad! Absoluutselt töövabad! Mitte üks silmus, mitte üks arvutikäivitamine sel eesmärgil ei toimu! Selle otsuseni jõudmiseks kulus mul 11 aastat. Peab ikka hea otsus olema, nii pikalt kaalutud, eksole :-P

20.juulil ei olnud mul veel lepingut, aga plaan ja kokkulepped olid küll. 
Algul oli tuba ikka väga tühi ja võõras. Pesemata aknad ja väike Mette :-)
Kui saabusid esimesed kapid, tegi Mette harjaga nii kiireid ringe, et see ei pidanud vastu ja läks katki.
Ohtlik ja relvastatud. Või siis relvastatud ja ohtlik. 
Üheksa-eurone laud ja kümme korda kallim tool. Laua lihvis väimees paljaks ja mina andsin talle uue kuue. Nüüd armastan lauda kümme korda rohkem kui tooli :-)
Abilised ja segajad. Kummutit ma ei osanud ise kokku panna. Või õigemini arvasin, et ma ei oska kindlasti...
Riiulid panin küll ihuüksi kokku, sest juhendis lubatud kaks töömeest oli komplekteerija unustanud pakendisse lisada
Väga esimene kola on saabunud...
Nii, aga nüüd ma rohkem pilte ei näita. See oli toa tegemise lugu. Ilusat ja valmis asja võib igaüks tulla uuest nädalast kaema Märjamaale, Pärnu mnt 37 aadressile või siis peab ootama mu järgmist postitust. Tänan tähelepanu eest!

Monday, August 14, 2017

Haapsalu salli kursused- kaks viimast võimalust!

Olen otsustanud, et sellisel kujul nagu aastaid Haapsalu salli kursuseid tegin, saab veel vaid kahel korral. Need kaks korda leiavad aset septembris Märjamaal ja oktoobris Tallinnas. Osaluse saab osta LõngaLangi netipoe Longalangi.com kursustel lehelt ja kui alloleval fotol klikid, saad sinna ka otse.

Kui tead veel kedagi, kes kindlasti tahaks osaleda, anna talle märku või kui ise ei ole kursustele jõudnud, ole nobe ostma, kohti on piiratult (eriti Märjamaa kursustel, kus ruumi on seitsmele).


Sellelt kursuselt saad:

  • Põhjaliku selgitustega õppematerjali, millel on videotugi ja lingid erinevatele lisamaterjalidele.
  • Oskuse kududa Haapsalu sallile iseomaseid nuppe. Saad erinevaid nippe nende paremaks moodustamiseks.
  • Oskuse luua ja maha kududa silmuseid traditsioonilisel venival moel.
  • Oskuse valida lõngu, töövahendeid ja koekirju.
  • Oskuse arvutada äärepitsile vajalikke silmuseid, kududa äärepitsi ja õmmelda see korrektselt salli põhiosa külge.
  • Teadmisi ja nippe villase pitsi viimistlemise, hooldamise ning säilitamise kohta.
  • Põhjalikku tagasisidet ning kõikide tehniliste nüansside läbitegemisel personaalset abi ning ettenäitamist.

NB! Kursusel osalenutele on nõustamine ja abi edaspidi alati kättesaadav ning tasuta!

Sunday, August 13, 2017

Päev Jänedal, Lapitöö seltsi näitus ja toredad prouad Loometöö MTÜst

Suvi on selline aeg, kus peab end natuke tuulutama. Minu eilne tuulutamine toimus küll pöörase kuumuse kiuste, kuid mõisa siseruumid ning korralik konditsioneer autos päästsid päeva. Jäneda Mõisas ei olnud mina varem käinud ja elamus, millega koju jõudsin, oli väga positiivne. Jäägu pildirida allpool seda päeva meenutama. Tänan küllakutsujaid ja Ulvit ning Irenet mõnusa seltskonna eest.
Jäneda Mõis
Tee mõisa juurde viib mööda võimsatest maakivihoonetest, kus leiab nii Musta Täku Talli kui ka teatrietendustele mõeldud suure maja
Tore algus päevale- giidi haarav jututund Jäneda mõisaga seotud isikutest, eriti Maria (Moura) Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist. Mina olin lummatud!
Kohvitund erilises, võimsate trofeedega toas. Diivanil tunneb end hästi Kristiina Nemirovitš-Dantsenko
Jõulised maalid kohaliku ettevõtja, arhitektiharidusega härra Harald H. Grave väljendusvahendina. 
Rõdult avanes vaatepilt väärikatele pargipuudele. Pilditegija kõrval oli sein, kuhu Arnold Rüütel varases nooruses oma nime kraapinud oli ning torni kohal kõrguval korrusel on leidnud oma koha Urmas Sisaski muusikatähetorn
Peale lõunat jätkasime oma ringkäiku Musta Täku Talli teisel korrusel vaieldamatult suurimas käsitööpood/näitusesaalis, kus olen käinud 
Asjalikku niplamisejuttu kohaliku Loometöö MTÜ vedajalt Luule Nurgalt
Lapitööseltsi suur ja muljetavaldav aastanäitus täitis kogu ruumi

Lisaks jõulistele väljendustele võis näha tõeliselt imepeeneid ja meisterlikke töid Elle Ikävalkolt. Neid peab ise nägema, pildid ei anna edasi seda tundelisust ja nüansirikkust
Jõulised olid ka kohapeal leiduvad "rekvisiidid"
Kristi Tederi pilt Ado Vabbe ainetel. Väga muljetavaldav!
Kõikidele toredatele seltsilistele soovin rõõmsat meelt, jaksu ja loomeindu!

Tuesday, August 1, 2017

Juuli lõpp

Pöörane ja põnev on olnud selle aasta juuli, lõpp kohe eriti. Iga päev jääb longalangi kontole Instagramis kui päevikumärge. Oled teretulnud liituma, sest kavatsen jätkata

Tuesday, July 18, 2017

Craft Camp 2017

Craft Camp 2017 oli minu jaoks pööraste emotsioonide virvarr! Kaks vahvat päeva!  Mul võttis tegelikult aega paar päeva, et taas oma igapäevaellu tagasi tulla, täna suudan juba seiklusele tagasi vaadata ja enam ei veereta peas inglisekeelseid mõttekatkeid. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma andsin Haapsalu salli kudumise töötuba. Ja tegin seda inglise keeles. Olen väga tänulik, et mulle usaldati korraldajate poolt selline ülesanne!
Koolituse esimene päev Foto: I.Viljasaar

Esimese ja  väga olulise asjana mainin, et ma ei olnud selles seikluses üksi. Ivika Viljasaar, hea abiline, päästis mind nii mitmelgi korral. Me korraldasime koolituse koos ja see oli väga hea mõte, sest ilmselgelt poleks ma üksi toime tulnud. Kui muidu on Haapsalu salli õpituba kahepäevane ja sisaldab lisaks veel kodutööd, siis nüüd tuli informatsioon suruda kuue tunni mõõtmesse+ teha ettevalmistusi ise, et osalised saaksid olulisi etappe ikkagi läbi teha. Me tahtsime ju ometigi nii palju anda, kui vähegi saab! Ja mina olen alati püüdnud võtta eesmärgiks, et koolitus ei tohi olla tuim, kellelgi ei tohi olla igav! Ivika oli kogu aeg abiks kätega ja igaühele personaalselt, kui mina jutuosa ja esitlusega toimetasin. Ivika oli ka see, kes päeva lõpul, kui ma teadsin, et enam auru ei jätku, rääkis sallide viimistlemisest ja võttis asju korralikult kokku. Aitäh, hea inimene! Leidsin, et lause "Vastandid täiendavad teineteist" maksab meie puhul sajaprotsendiliselt- Ivika on kiire, elavaloomuline suhtleja, kõhn ja vilgas. Mina, mina olen täpselt vastupidi. Aga pitsi, seda  armastame me mõlemad väga. Tema on pühendunud kleitide kudumisele ja see tuleb tal imehästi välja.

Minu jaoks oli see koolitus üks mu elu olulisemaid. Miks ma seda muudkui kordan? Eks tegelikult sellepärast, et see oli mulle ka puhas eksam. Ma ei ole koolis õppinud inglise keelt rohkem kui pool aastat ülikoolis ja pool aastat Olustvere koolis erialaseid väljendeid. Ma pole reisinud. Pole isegi peikat olnud, kes inglise keeles kõneleks. Olen inglise keelt armastanud ja selle vastu huvi tundnud alates keskkoolist, mil oli hädasti vaja laulusõnu tõlkida ning tänasel päeval, kui pool mu käsitöökaubast läheb välismaale, on see vajalik töökeel. Loen kudumisraamatuid ja blogisid, ütleme, et aastast 2009 alates. Algul sõnastiku abiga, kuid nüüd juba enam mitte. Ja nagu näha, saan ka suhtlemisega kenasti hakkama, ma lihtsalt ei teadnud seda varem.

Kui ma sain kutse koolitama, stressasin algul kõvasti, siis aga asusin metoodiliselt tööle. Ei, ma ei leidnud võimalust sõita keelekümblusele inglisekeelsesse keskkonda, ma lihtsalt kuulasin kuude kaupa igal õhtul kudumistöö kõrvale inglisekeelseid podcaste. Minu mure ei olnudki niivõrd sõnavara puudus, kui selle nobe kasutamine. Hea keeletajuga inimesena sain kuulamistreeningust palju abi. Ma ei jäänud nende kahe päeva sees kordagi päris hädasse ja kui mõnel hetkel saidki sõnad otsa, siis olin õppureid ette hoiatanud, et ma võin ka kätega rääkida. Täiesti loogiline lahendus käsitöökoolitusel, eksole. Kõik kulges kenasti ja jällekord ei hoia kiitust kokku, sest Ivika oli alati olemas, kui minul liig pikad mõttepausid kippusid tekkima. Ja õppurid olid toetavad, tõsiselt. Teise päeva grupis oli ka üks eesti keelt mõistev austraallanna, kes leidis abivalmilt vajalikke sõnu. Me Ivikaga ei osanud kumbki ette näha, et näiteks matemaatilisi sümboleid tuleb ju selgitada- jagamismärk...eee, kuidas see nüüd oligi?! Äärepits, teate ju küll...
Eelmisel õhtul Olustverre minnes olin natuke murelik. Armastan seal alati pikki ringe jalutada ja nii ma ka sel õhtul kulgesin. Mulle on Olustvere keskkonnana alati väga armas olnud ja pargi iga puu oli toeks :-) Selle koha peal on muigamine täiesti lubatud. Järgmise kahe päeva adrenaliinikogusega võinuks ma neid puid ka viltu lükata üritada, kui vaja.

Õmblemist ootavad proovid Foto: I.Viljasaar
Mulle meeldisid need kaks päeva väga. Koolitusel osalejad olid pea kõik vilunud kudujad, kuigi näha oli, et nii peenike pits oli osadele harjumatu teha. Kõik kudusid siiski nii palju, et tehnilise poole saime kenasti hinnatud. Oli neid, kellest ma tegelikult teadsin interneti vahendusel juba natuke. Ja oli proua, kes tunnistas, et on mu blogi tõlkega juba pikalt lugemas käinud. See oli nii südantsoojendav! Tagasiside oli vahetu ning õppetöö käigus oli inimeste pealt hea "lugeda", kuidas nad kaasa tulevad. Lõplik tagasiside saabub mõne aja pärast, aga me kõik tõdesime, et tegelikult koolitus võinuks olla pikem. Kasuks tuli ta osalejatele igal juhul, sest kõik kudusid nuppe ja said nendega toime! Ja kõik said proovida seda kardetud äärepitsi õmblemist. Me olime valmistanud ette äärepitsid ja kahe peopesa suurused tööproovid. Siinkohal tänan Monica Leinbergi, kes praktikatööna need meile kudus. Jah, sel aastal ei ole ma ise praktikant, sel aastal on mul endal praktikatöö tegija. Aitäh!

Mul oli rõõm kohtuda taas Nancy Bushiga. Sel korral ma julgesin temaga juba pikemalt vestelda ning ma ei väsi teda tänamast kirjutatud raamatu eest. Knitted Lace of Estonia oli ju esimene, mida aastaid tagasi uurima hakkasin kui Linda Elgase rätiraamat oli pöörase huvi tekitanud. Kohe seejärel ilmus Haapsalu salli raamat. Võin julgesti öelda, et raamatud on mu elu muutnud. Võib-olla oleksin ma tänaseni kena klienditeenindaja muidu olnud. Kindlasti mitte aga nii õnnelik, kui ma oma käsitöiste väljakutsete ja seiklustega olen tänasel päeval. Nancy külastas põgusalt ka me teist kursusepäeva ning ma tean, et ta oli pikemal reisil sõpradega, kes ka Haapsalu Pitsikeskuses käisid ning seal koolitust said.
Nancy Bush külastamas meie teist päeva Foto: I.Viljasaar
Koolituse teine päev Foto: I.Viljasaar
Esimese päeva lõpetuseks oli väike laadapäev. Tunnike tihedat suhtlust veelgi ning need olid hetked, kus mulle tundus, et ma pean ainult ja ainult vett jooma, pea käib pisut ringi. Väsimus, see jõudis kohale alles hiljem ning selle vastu asusime koos Ivikaga taaskord jalutuskäigule. Nende päevadega sai Olustvere park ja kompleks talle päris selgeks, ma usun. Laadal, nagu ma arvasingi, kujunesid hitiks loodusvärvitud lõngad, mille olin kaasa haaranud. Ivika, energiline inimene, aitas leti taga särades.
Võimsad muljed ja emotsioonid jäävad mulle meelde selle aasta Craft Campist. Nagu öeldud, oli see mu tähtsamaid koolitusi. Sel suvel on mul plaanis veel mõned pöörased ja olulised ettevõtmised, aga sellest juba edaspidi. Tänan südamest korraldajaid ja veel kord head Ivikat!

Eelmise aasta Craft Campist on valminud väike videolõik. Kena ja inspireeriv, ei saa seda jagamata jätta. Selleaastased pildimaterjalid alles kogunevad.


Craft Camp 2016 from Viljandi Kultuuriakadeemia on Vimeo.
Related Posts with Thumbnails